Esiteks on seal isoleeriv südamik, mis on valmistatud klaaskiust või sarnasest materjalist, mis tagab peamise mehaanilise toe. Teiseks on väliskest, mis on sageli kaetud silikoonkummiga, mis hoiab ära saastumise, niiskuse ja vananemise. Kolmandaks on metallist otsad, mida kasutatakse juhtmete ja kandekonstruktsiooni ühendamiseks. See mitmekihiline disain võimaldab komposiitisolaatoritel kohaneda erinevate kliimatingimustega, nagu kõrge temperatuur, madal temperatuur, vihm, lumi või tugev tuul, vähendades samal ajal hooldusvajadusi. Näiteks niisketes või vihmastes piirkondades võivad komposiitisolaatorite hüdrofoobsed omadused tõhusalt ära hoida ülevoolu (st mustuse kogunemisest põhjustatud tühjenemist), parandades toitesüsteemi töökindlust.
Järgmisena vaatame komposiitisolaatorite peamisi tüüpe ja kasutusstsenaariume. Lähtuvalt otstarbest ja struktuurist võib liitisolaatorid jagada mitmeks tüübiks, levinumad on liiniisolaatorid, alajaamaisolaatorid ja jaotusisolaatorid. Liiniisolaatoreid kasutatakse peamiselt kõrge-pingeliinides juhtide toetamiseks ja isolatsioonikauguste säilitamiseks; alajaamade isolaatoreid kasutatakse alajaamades seadmete, näiteks trafode või kaitselülitite ühendamiseks; jaotusisolaatoreid leidub tavaliselt madalpinge{3}}jaotussüsteemides, et tagada kohaliku elektrijaotuse ohutus. Praktilistes rakendustes kasutatakse komposiitisolaatoreid laialdaselt linna elektrivõrkudes, maapiirkondade elektrifitseerimisel ja erikeskkondades, näiteks ranniku- või tööstuspiirkondades, kuna need taluvad selliseid väljakutseid nagu soolapihustus ja keemiline korrosioon. Näiteks mõnes tuuleparkis eelistatakse komposiitisolaatoreid nende kerge ja vastupidavuse tõttu, et tulla toime tugevate tuulte ja kõrgete{6}}tingimustega.
